detektiiv
[ˈtetektiːv]
detective
- noun
- B1
- Everyday objects
Forms
| Case | Singular | Plural |
|---|---|---|
| Nominative | detektiiv | detektiivid |
| Genitive | detektiivi | detektiivide |
| Partitive | detektiivi | detektiive |
| Illative | detektiivisse | detektiividesse |
| Inessive | detektiivis | detektiivides |
| Elative | detektiivist | detektiividest |
| Allative | detektiivile | detektiividele |
| Adessive | detektiivil | detektiividel |
| Ablative | detektiivilt | detektiividelt |
| Translative | detektiiviks | detektiivideks |
| Terminative | detektiivini | detektiivideni |
| Essive | detektiivina | detektiividena |
| Abessive | detektiivita | detektiivideta |
| Comitative | detektiiviga | detektiividega |
Examples
New Yorgi politseijaoskonna detektiiv uurib juhtumit.
A detective from a New York police precinct is investigating the case.
Detektiiv lahendas keerulise juhtumi.
The detective solved a complicated case.
Common combinations
eradetektiiv
private detective
detektiivina töötama
detective to work
Related words
In Estonian
politseis töötav või eraviisil tegutsev mõrvade jt raskete kuritegude uurija
Definitions, examples and word forms are partly based on the EKI Combined Dictionary (Eesti Keele Instituut, Sõnaveeb), licensed under CC BY 4.0. Dictio has edited and added to them. Sources and licenses