detektiiv
[ˈtetektiːv]
детектив, сыщик
- существительное
- B1
- Предметы быта
Формы
| Падеж | Ед. ч. | Мн. ч. |
|---|---|---|
| Номинатив | detektiiv | detektiivid |
| Генитив | detektiivi | detektiivide |
| Партитив | detektiivi | detektiive |
| Иллатив | detektiivisse | detektiividesse |
| Инессив | detektiivis | detektiivides |
| Элатив | detektiivist | detektiividest |
| Аллатив | detektiivile | detektiividele |
| Адессив | detektiivil | detektiividel |
| Аблатив | detektiivilt | detektiividelt |
| Транслатив | detektiiviks | detektiivideks |
| Терминатив | detektiivini | detektiivideni |
| Эссив | detektiivina | detektiividena |
| Абессив | detektiivita | detektiivideta |
| Комитатив | detektiiviga | detektiividega |
Примеры
New Yorgi politseijaoskonna detektiiv uurib juhtumit.
Детектив из полицейского участка Нью-Йорка расследует дело.
Detektiiv lahendas keerulise juhtumi.
Детектив раскрыл сложное дело.
Частые сочетания
eradetektiiv
частный детектив
detektiivina töötama
детектив работать
Связанные слова
По-эстонски
politseis töötav või eraviisil tegutsev mõrvade jt raskete kuritegude uurija
Определения, примеры и словоформы частично основаны на Объединённом словаре EKI (Eesti Keele Instituut, Sõnaveeb) по лицензии CC BY 4.0. Dictio отредактировал и дополнил их. Источники и лицензии