
karate
[ˈkɑrɑte]
karate
- noun
- B1
- Everyday objects
Forms
| Case | Singular | Plural |
|---|---|---|
| Nominative | karate | karated |
| Genitive | karate | karatete |
| Partitive | karatet | karateid |
| Illative | karatesse | karatetesse |
| Inessive | karates | karatetes |
| Elative | karatest | karatetest |
| Allative | karatele | karatetele |
| Adessive | karatel | karatetel |
| Ablative | karatelt | karatetelt |
| Translative | karateks | karateteks |
| Terminative | karateni | karateteni |
| Essive | karatena | karatetena |
| Abessive | karateta | karateteta |
| Comitative | karatega | karatetega |
Examples
Eesti Karate Föderatsioon korraldab võistlusi.
The Estonian Karate Federation organises competitions.
Vennal on must vöö karates.
My brother has a black belt in karate.
Common combinations
karatet harrastama
karate to practice (as hobby)
karatevõistlus
karate competition
Related words
In Estonian
Ida-Aasiast pärinev relvata lähivõitluse ja enesekaitse viis, kus kasutatakse kiireid jõulisi käe- ja jalalööke, spordiala, kus kasutatakse kiireid ja tugevaid lööke käte ja jalgadega
Definitions, examples and word forms are partly based on the EKI Combined Dictionary (Eesti Keele Instituut, Sõnaveeb), licensed under CC BY 4.0. Dictio has edited and added to them. Sources and licenses