kõne
[ˈkɤne]
речь, звонок
- существительное
- A1
- Общение
Формы
| Падеж | Ед. ч. | Мн. ч. |
|---|---|---|
| Номинатив | kõne | kõned |
| Генитив | kõne | kõnede |
| Партитив | kõnet | kõnesid |
| Иллатив | kõnesse | kõnedesse |
| Инессив | kõnes | kõnedes |
| Элатив | kõnest | kõnedest |
| Аллатив | kõnele | kõnedele |
| Адессив | kõnel | kõnedel |
| Аблатив | kõnelt | kõnedelt |
| Транслатив | kõneks | kõnedeks |
| Терминатив | kõneni | kõnedeni |
| Эссив | kõnena | kõnedena |
| Абессив | kõneta | kõnedeta |
| Комитатив | kõnega | kõnedega |
Примеры
Direktor pidas lühikese kõne.
Директор произнёс короткую речь.
Kõne katkes ootamatult.
Звонок неожиданно прервался.
Частые сочетания
kõnet pidama
произносить речь
telefonikõne
телефонный звонок
Синонимы
Связанные слова
По-эстонски
Suuline esinemine, rääkimine või telefonivestlus
Определения, примеры и словоформы частично основаны на Объединённом словаре EKI (Eesti Keele Instituut, Sõnaveeb) по лицензии CC BY 4.0. Dictio отредактировал и дополнил их. Источники и лицензии