õiglus
[ˈɤiklus]
справедливость, правда, правосудие
- существительное
- A2
- Право и документы
Формы
| Падеж | Ед. ч. | Мн. ч. |
|---|---|---|
| Номинатив | õiglus | õiglused |
| Генитив | õigluse | õigluste |
| Партитив | õiglust | õiglusi |
| Иллатив | õiglusesse | õiglustesse |
| Инессив | õigluses | õiglustes |
| Элатив | õiglusest | õiglustest |
| Аллатив | õiglusele | õiglustele |
| Адессив | õiglusel | õiglustel |
| Аблатив | õigluselt | õiglustelt |
| Транслатив | õigluseks | õiglusteks |
| Терминатив | õigluseni | õiglusteni |
| Эссив | õiglusena | õiglustena |
| Абессив | õigluseta | õiglusteta |
| Комитатив | õiglusega | õiglustega |
Примеры
Õiglus võidab.
Справедливость побеждает.
Ma tahan õiglust.
Я хочу справедливости.
Частые сочетания
õiglust nõudma
требовать справедливости
sotsiaalne õiglus
социальная справедливость
Связанные слова
По-эстонски
sotsiaalne vahekord, mida peetakse (moraalselt) õigeks (nt võrdsust ja erapooletust), hrl eetikas, poliitikas, õiguses, ka igapäevaelus
Определения, примеры и словоформы частично основаны на Объединённом словаре EKI (Eesti Keele Instituut, Sõnaveeb) по лицензии CC BY 4.0. Dictio отредактировал и дополнил их. Источники и лицензии